Kõige esimesena sai koduhelesinine poeg. Temast tean nii palju, et hiljem osteti talle ka kaaslane, kes pigem tahaplaanile jääb. Nüüd on ta nimeks saanud Bibi. Linnuke on väidetavalt julge ja lärmakas.
Kahjuks on mul ka kurbi uudiseid. Viimase suve alguses (ehk aasta pärast linnupoegade ära andmist) heitis Linda hinge. Enne seda ta pugu kasvas (arvatavasti oli tal kasvaja) ja ta muutus väheaktiivseks. Hiljem ei kasutanud ta enam ühte jalga ja suled hakkasid välja langema. Ühel suvehommikul, kui vanaema talle lehte näksida anda tahtis, ta puudutustele enam ei reageerinud. Ootasime küll, et äkki mingi uni vms, aga tulutult. Õhtul matsime ta pidulikult kõigi teiste paremale-karjamaale-läinud-lemmikloomade juurde.
Praegu tõesti paremat pilti ei leidnud.
Nüüd meil siis ongi ainult üks linnuke.
Ma tean, et see on halb pilt, aga praegu paremat polnud.
Sellele üksikule linnukesele vanemad enam paarilist võtta ei lubanud. Muidugi on ta vaiksem, sest enam pole nii palju sõpru, kellega rääkida. See eest on ta minuga lähedasemaks saanud, kuigi vahelduva eduga. Laseb enam-vähem pai teha (läheb eest ära, aga oma tahtmise saan ma ikkagi).
Sellised on mu linnu-lood. Kui telefonist postitan, võin paremaid pilte saata.
