Nii. See on ABSOLUUTSELT viimane postitus, mis siia üldse tuleb. Sest ka Lemps jäi haigeks ja suri. See juhtus 12.02.2019 ja see oli minu jaoks traagiline. Nimelt heitis linnuke hinge otse minu käte vahel. Lähemalt ma ta viimastest tundidest ei räägi - puhaku ta rahus.
Igatahes oli tal sarnane probleem, mis vennalgi: jalg muutus halvatuks ja tundetuks, nädala jooksul muutus ta aina vähemaktiivsemaks ja hoolimata ravimitest, mis loomaarst talle välja kirjutas, olukord ei paranenud. Nädal aega pärast loomaarsti juures käimist oligi lõpp käes.
Sellest on nüüd 9 kuud möödas. Olen maha müünud mõlemad puurid ja kõik mänguasjad, mis kõlbasid edasiandmist. Mälestuseks on jäänud veel vaid mõned üksikud toiduterad, mida leian kappide alt, ja tühi muna, mida olen siiani hoidnud hoolsalt turvalises kohas. Ka karbitäis sulgi istub mu aknalaual ja ootab, mis nende saatus on.
Mida ma neilt õppisin?
Kindlasti õppisin vastutustunnet. Paraku pean tõdema, et neil polnud minu käe all parim elu. Olen ikkagi veel noor (alguses täitsa laps) ja varasem kogemus puudus. Nüüd kujutan ma palju paremini ette, milline vastutus kaasneb looma omamisega. Inimene peab oma lemmikule tagama parimad olud ja kohati - eriti siis, kui loom ei näita selgelt oma rahulou või rahulolematust välja - on see päris päris raske.
100% olen ma tänulik, et vanemad nõustusid need neli linnukest võtta ja ma sain lemmiku omamise kogemuse. Pigem süüdistan nende enneaegses surmas geneetilist kesisust ja kasvataja hooletust, aga kindlasti oleksin saanud neil olemise paremaks teha. Siiski - midagi ei saa enam muuta. Õpin oma vigadest ja teen teine kord paremini!
Aitäh ja hüvasti!
